Vulgaarne Syringa

Ühest oma suurest lemmikust polegi ma veel rääkinud, põhjusel, et tema oli oma õitsemise lõpetanud kui mina blogi pidama hakkasin. Nüüd aasta lõpus oleks igati sobilik aeg see väike võlg ära klaarida. Jutt on sirelitest. Ei mäletagi misajast nemad mu lemmikud on, vist ikka lapsepõlvest. Need terved mäed toretsevaid õiekobaraid on mind ikka vaimustusse ajanud, rääkimata juba lõhnast, mis nagu oopium ergastab iga mu rakku. Taanikas on mu lemmikuks üks suurte tumelillade õitega sirel, mis kasvab üsna omaette selle koha lähedal kus Võlumets ja Tigudemaa kokku puutuvad. Eelmisel aastal võtsin isegi tema küljes olevat lipikut lugeda ja avastasin salapärase nime Syringa Vulgaris. Kõlab ju veidi paheliselt ja põnevalt, justkui oleks keegi Syringa väheke vulgaarse (ja teadagi millise..) olemisega. Eks ma käisin lausa kuu aega turakana ringi, sosistades temast möödudes ikka seda salapärast nime. Nojah, kujutate ette mu nördimust kui ma siis viimaks võtsin asja uurida ja selgus, et Syringa Vulgaris on lihtsalt – tavaline sirel. Ok, see halenaljakas juhtum pole kahandanud grammivõrdki minu kiindumust nendesse. Sireliga on seotud ka üks tore uskumus, et kui leiad viieharulise õie on see õnne märk, siis võid midagi soovida. Siit piltidelt leiate hulga viieharulisi õisi ja laske aga soovidel tulla – uus aasta ju ukse ees.

Päkapikk

Milline võiks olla üks päkapikk? Aga miks mitte see õunapoiss siin, mis tal muidu nii uhke ja kõrge müts peas. Igatahes tänan teid, et te mu pilte olete viitsinud vaadata ja toredaid Jõule.

Siin

mõned pildid, mis miskipärast igalt poolt välja on jäänud. Vaevalt ma neid nüüd nii kehvakesteks olen arvanud. Aga neid ühendab see, et nad kõik vaatavad lootusrikkalt ida suunas. No las siis vaatavad :)

Käkerdised III

Selle asjaga on ju nii, et hakkad nikerdama ja enam ei saa pidama. Nikerdasingi igavese portsu valmis, aga ega nad kõik õnneks näidata kõlba, palju läheb otsemalt sinna kohta...

Mis on vägevam?

Mis on vägevam - kas lilleõie avanemine või hiidtähe plahvatus? Esimesel pildil on sinine iiris. Tema krimpsus olek tuleneb sellest, et ta on alles avanemas. Tehes temast pildi mõne tunni pärast, on liikumine selgelt märgatav, mis sest, et see on mõõdetav vaid millimeetrites. Teisel pildil on Kiilu tähtkuju Eta. Tema on väga massiivne (100 Päikest) ja rahutu täht. Et ta on oma päevade lõppu jõudmas, purskas ta 1830. aastal nagu vulkaan välja tulikuuma ainet, muutudes taevas üheks eredamaks täheks. Praegu teda siiski enam palja silmaga näha ei õnnestu, selleks läheb vaja vähemalt binoklit. Siin pildil ongi ta plahvatamas, tulikuum gaas tormamas edasi ligi 1000 km. sekundis. Ometi kui pildistada teda homme või nädala või kuu pärast, näeb ta ikka samasugune välja. Siis miks ei märka me sellist gaasipilve meeletut kasvamist, aga lille avanemist märkame küll? Ei, mitte seepärast, et ta nii kaugel on, kuigi jah 7500 VA pole just väike vahemaa. Lihtsalt ta on niivõrd suur, niivõrd hoomamatult suur meie jaoks, et 3 milj. km. tunnis jääb täiesti tühiseks, mittemärgatavaks, pea olematuks liikumiseks. Nii et iiris teeb talle ära ;)

Käkerdised II

Nikerdasin siin veel ühe portsu valmis. Ilmad ju sellised, et suurt midagi pildistada pole, eks siis istud arvutis ja proovid ja katsetad. Ja muidugi mõtled ennast maalikunstnikuks :)

Käkerdised

Mõnikord tekib vastupandamatu soov keerata kõiki neid nuppe seal fotoshopis. Tulemuseks on tihtipeale üks korralik käkerdis. Aga nagu öeldakse – julgesid teha, julge ka ülesse tunnistada. Pealegi, ega nad kõik kah nii koledad ole.

Voolavad veed

Taanika lõunapoolses servas vuliseb (vähemalt selles osas) päris kiirevooluline jõgi, Pirita nimeks. Ja kuna puud-põõsad, lilled ja liblikad on kõik talveunele läinud, ning pardid peesitavad kuskil Egiptuse päikese all, siis istudki kurva näoga jõe kaldal, vaatad möödalibisevat vett ja üritad seda aparaadi sisse saada. Ikka on vee voolamist võrreldud aja kulgemisega ja ilmselt õigustatult. Eriti kui arvestada, et see jõgi voolab ka läbi sinu enda, viies kaasa su mõtteid ja tundeid, rõõme ja muresid. Foto justkui peatab aja, fikseerib su silme ette selle ainulaadse hetke, mis muidu oleks juba kaugele allavett läinud. Nende piltide peal on peatunud jõgi, aga eks ma aitasin fotoshopis kaasa, et ta ikka liikuvana tunduks. Paradoks, või mis?!:)

Roosid V

Märkasin, et pole juba ammu lasknud refrääni, ehk siis roosipilte ülesse riputanud. Neid kena vaadata ja hea kiirel ajal võtta nagu hapukurki, mis suvel sisse tehtud. Eeh, nüüd ma veidi praalin, kurke pole juba mitu aastat sisse teinud.

Udu II

Ikka jälle tuleb enesele tunnistada, et uduvines loodus on väga sümpaatne vaatepilt. Ta on justkui pruut, kes peidab oma õhetavad palged valge loori taha, lastes oma ilul vaid vähehaaval ja hästi diskreetselt välja paista. Viimaks rebivad julmad Päikesekiired selle loori ribadeks ja siis ta seisabki jälle paljalt meie ees – pidupäev on seks korraks läbi.

Udu

Udu on salapäraseks kardinaks meie ja maailma vahel. Õigemini ta ahendab meie maailma, muudab selle väiksemaks, intiimsemaks ja salapärasemaks. Puud ja põõsad kerkivad selles esile nagu mõtted su peas, ei tea kust ja ei tea miks. Udu sinu peas pärsib su mõtlemist ega lase sul asju selgelt mõista. Udu looduses mõjub pigem vastupidiselt, ta justkui rõhutaks, jooniks alla iga üksiku puu ja põõsa, sundides sind seeläbi neist mõtlema ja neisse süüvima. Kas see just mõistmise toob, aga millegivõrra oled kindlasti rikkam.