Kui ma esmakordselt botaanikas rododendroneid nägin, olin päris pahv. Nii pirakaid põõsaid ei osanud ma kuidagi oodata, sellised, pea kahe inimese kõrgused. Rodod on väga huvitavad isendid, neis on nii lõunamaist lopsakust kui põhjamaist kargust ja vaoshoitust. Nad on kuidagi võimukad ja ranged, neil on uhke ja väärikas hoiak. Isegi ütleks - kuninglik hoiak, eks seepärast saigi see paik endale nimeks Rododendronite Kuningriik.
pilte nende kirglike iiriste eraelust.
Tahtsin teile rääkida ka härra Grünbergist. Tema oli väike ämblik, kes sai oma nime erkrohelise värvi tõttu, mida ta lausa nagu kiirgas kuskilt seespoolt. Ta oli väga toimekas nagu ämblikud ikka, askeldades päevad läbi oma "lumiste" väljade keskel ja üritades mõnd möödalendavat kärbest kinni püüda. Jõudsin teda umbes nädala jooksul külastada 3 korda. Siis tulid vihmasemad ilmad ja kui ma viimaks teda vaatama läksin, oli tema koduõis räsitud ja närbunud ning hr. Grünberg oli ilmselt kuhugi mujale kolinud, kahjuks mulle teadet jätmata.
Taanikas (nagu lapselaps ütleb) oli toimunud suur õnnetus. Vana võimas kask, mis kasvas otse Saunatiigi kaldal, Rododendronite ja Tigudemaa vahetus läheduses, oli otsustanud oma elupäevad lõpetada, suure ragina saatel murdunud ja ristseliti tiiki langenud. Ta oli nii suur, et ulatus pea teisele kaldale välja. Palju aastaid oli ta olnud tõeline vaatamisväärsus. Kasvada otse kalda peal ja olla seejuures 45 kraadise nurga all viltu, see oli tõeline vägitegu. Igal aastal temast möödudes mõtlesin omaette, et see aasta ta küll enam vastu ei pea, aga näe pidas! Ja nautis inimeste imetlevaid pilke. Noh, nüüd on see siis juhtunud.
Saun on tiigi kaldal juba palju aastaid tagasi maha põlenud, sellel aastal mädanes lahti ka väike sillake, mida mööda sai tiiki joosta. Nüüd hulbib ta vee peal ringi, liikudes ikka sinnapoole kuhu tuul puhub. Pardipere paistab temast küll rõõmu tundvat ja jälgides täna kuidas isapart poegi õpetas, mõtlesin - kuidas nad siiani selleta hakkama on saanud.
Iirised on mu suur armastus. Kes suudakski neile vastu panna kui nad täidavad sind oma värvikirevuse ja nakatava energiaga. Nad on sellised iseloomuga – elegantsed, väärikad ja salapärased. Neis pulbitsev energia laseb neil võtta täiesti fantastilisi vorme ja väljendusrikkaid poose, mis päevast päeva muutuvad ja arenevad. Nad on kui flamenkotantsijad, kes kirglikult ja lennukalt sooritavad oma Elu tantsu.
Aja jooksul on mul muidugi tekkinud ka omad lemmikud. Rododendronid, iirised ja pojengid – neid ma imetlen sügavalt ja nendele ma kummardan. Nad on pakkunud mulle seda kõikevõitvat ilu ja rõõmu – elamiserõõmu. See energia ja vägi, mis paneb neid muutuma aina kaunimaks (on see tõesti vaid minu silmades?) ja rohkemaks on ka mind kindlasti teinud tugevamaks (ja kaunimaks, mõtlen). Võiksin nendel maastikel mööda saata kogu oma elu (või vähemalt poole?). Sest nad on nii lopsakad, mitmekesised, üllatusterohked ja kordumatud. Nojah, tegelikult võiks siia hulka arvata ka roosid, aga millal ma neid pildistama õpin ei oska mina veel öelda.
Käin klõpsimas botaanikaaias, mis on praktiliselt mul üle tee. See on minu Eedeni aed, tõeline paradiis, kus hing puhkab ja saab kosutust. Eriti meeldivad on varahommikused tunnid, sest kogu see ilu on siis ainult minu päralt. Väga harva kohtab näiteks kl. 7 seal inimest, muidugi on kohal igatsorti linnud partidest toonekurgedeni, siilid, oravad, kitsed ja isegi ussid. Viimast siiski sai nähtud vaid üks kord ja võin rahustada - see oli nastik. Aga varajane hommik on ka seepärast tore, et päike on madalal ja nagu fotograafid ütlevad - joonistab hästi. Jah, Päike võib ju hästi joonistada, aga pilt tuleb ikka endal peale saada. Kui klõpsida vaateid, siis saaks vast paarkümmend huvitavat vaadet siit tiigi äärest ja sealt, ja viimaks olekski kõik. Aga kui sa avastad, et iga lill, iga õis on omaette kordumatu maailm, siis on seal pildistamist oi kui paljudeks päevadeks, nädalateks ja kuudeks. On ikka ääretult põnev ronida nende õite sisse, uidata seal ringi ja avastada täiesti uus maailm. Imeline nagu kõik siin Universumis.
Soovin siin kõigiga jagada mõningaid pilte, mida olen viimasel ajal teinud ja mis kujutavad seda "igavat", meid igapäevaselt ümbritsevat loodust. Õigemini küll selle looduse detaile, pisiasju, mille märkamiseks pole meil tihti aega või viitsimist. Aga kui olete juba siia leheküljele sattunud, siis nautige seda imelist maailma. Muutge end hästi pisikeseks ja võtke ette retk neil fantastilistel maastikel!
