Devil´s Club

Taanika tagumises otsas, juba rippsilla lähedal, kasvab üks eriline isend – siilpaanaks. Inglise keeles on tal vähe krõbedam nimi – Devils Club ehk Devils Walkingstick. Eemalt jätab ta üsna süütu mulje – tihe, suureleheline, vast meetrikõrgune põõsas. Kui aga juhtumisi tema lehtede alla vaatad, ei unusta sa seda pilti iial. See on mürkroheline maastik, mis risti ja põiki okkaid täis. Kõik tema oksad ja lehtede alumised küljed on tihedalt kaetud teravate okastega, moodustades fantastilisi dzhunglilaadseid maastikke. Läbi suve on põnev jälgida, kuidas selle läbimatu dzhungli keskel kasvavad ja arenevad pikad seemnemagasinid, mis algul on ühtses pikas tõlvikus. Hiljem see kui avaneks, eralduvad ümmargused kobarad ja siis omakorda avanevad needki. Nad on kui kosmoselaevad, mis kerivad lahti oma päikesepaneelid, antennid ja moodulid. Sügiseks saavad neist rubiinpunased marjad.

Ka tema tausta uurima asudes ootas mind üllatus. Tegemist on zhenzhenni sarnase taimega, mis eriti levinud Alaskas ja mida sealsed pärismaalased on juba ammu ravimtaimena kasutanud. Ka shamaanid pidasid tast väga lugu, sest ta aitab tugevdada vaimu ja hoiab kurja eemale. Eks seepärast kantakse ka Devils Club´ist tehtud talismane. Alaska zhenzhennist, nagu teda seal hüütakse, toodetakse teed, salvi, õli ja seepi, pannakse lisandina absindi sisse. Ja aitama pidi külmetuse, artriidi, maohaavade, tuberkuloosi, sapikivide... noh, nimekiri tuleks pikk.

Müürivahe II

Kuna see Müürivahe juba nii liigirikas koht on, leidub mul veel hulga pilte nendest toredatest taimedest. Eelmine kord jäi vist mainimata, et see on kahtlemata ka üks lemmikumaid paiku Taanikas. Milliseid radu pidi ka ei liiguks, ikka astud lõpuks sealt läbi, uurid kuidas nad kasvavad ja arenevad. Põnevatest nimedest siin puudust pole, näiteks leidub teiste seas Panjutini kirburohtu, millest võiks ju järeldada, et too härra Panjutin kasutas seda oma kirpude raviks :) Aga kõige kõmulisema uudise otsa komistasin alles hiljuti – nimelt Müürivahe tagumises otsas asub kuulsa maadeuurija ja geoloogi Nikolai Przhevalski pea! Noh, seda küll, et kobarpea, aga ikkagi. Siiani olin ainult tema hobusest kuulnud, mille ta kuskil Kesk- Aasias avastas. Kuulus mees igatahes. Tema kobarpea on muide sellel kõige tagumisel pildil.

Müürivahe

Kui tuled Taanikasse peateed pidi, oled läbinud hämara Võlumetsa, möödunud Väikesest Tiigist, mis lebab Alpide jalamil ja Iiriste Tantsulavast, siis jõuadki Suurele Ristmikule. Paremat kätt algab siin vana paekivist müür, umbes 70 - 80 m. pikk ja vast kaks kõrge. Ta on veidi lagunenud, kohati samblasse kasvanud, kivid on pragunenud ja mustaks tõmbunud, aga just seepärast näebki ta äge välja. Siin kasvab tihedalt igasugu eriilmelisi taimi, millede vahelt kulgeb väike teerada paralleelselt müüriga. See ongi Müürivahe, parajalt eraldatud, parajalt metsik ja väga hubane - täitsa omaette maailm, nagu aed aias. Ka üksik pink on siin alati ootamas vana kase all. Selle lähedal elab muide üks põldhiir, sain temaga alles mõni nädal tagasi tuttavaks. Kõikide nende erinevate lillede, põõsaste, ronivate ja väänduvate nimed pole mul küll selgeks saanud, aga mõned kõlavad päris põnevalt. Noh, näiteks: Villane Nõianõges, Must Lumeroos, Hall Kuningakepp ja minu arust eriti äge – Hunnitu Vaak! Liblikad muide armastavad väga Vesikanepit, aga ma ei usu, et neid narkomaanias peaks süüdistama.

Liblikad II

Päevade lühenedes ja sügise lähenedes muutuvad loomad kuidagi rahutuks ja hakkavad üsna meeleheitlikult ringi askeldama. Mutid näiteks on juba pool Taanikat ülesse kündnud. Ka liblikatel oli augusti lõpus kõvasti sagimist. Tervete parvedena rünnati erinevaid õisi ja võeti veel mis võtta andis. See pillerkaar on selleks korraks läbi, aga midagi vast õnnestus ka aparaati püüda. Meteoroloog Edward Lorenzi kuulsa teooria järgi võib liblika tiivalehvitus põhjustada orkaani teisel pool maakera. Ses mõttes on Müürivahe Taanikas igati tähtis ja oluline paik, kus ilmselt paljud maailma asjad paika pannakse, või vähemasti oma alguse saavad, sest just seal oli liblikate kontsentratsioon kõige suurem. Müürivahest endast aga järgmine kord.

Katedraal

Arvasin tõesti, et midagi uut ja üllatavat enam Taanikas avastada pole. Olin ju palju aastaid siin ringi käinud, iga puu, iga põõsas oli tuttav. Aga näe, ikkagi tegin avastuse – ja veel millise! Jäin ükspäev silmitsema väikest pärnasalu Jõeäärsetel Maadel. Puud kasvasid tihadalt üksteise kõrval ringis, alumised oksad ulatumas maani. Nii moodustus tihe roheline müür, kus ei paistnud mingit läbipääsu. Ja järsku tekkis küsimus – mis seal sees on? Huvitav, et varem polnud selline mõte pähe tulnud. Ja niimoodi ma ta siis avastasin – Katedraali.

Sissepääsu ei leidnud kohe, kõndisin oma pool ringi ära, enne kui olin kitsa mustava ava ees. Astusin sisse. Üllatuseks oli seal ruumikas, kõrge ja veidi hämar sammassaal nagu mingi koobas, kuhu vaid üksikud päikesekiired suutsid tungida. Kui vaatasin neid puid, mis hoidsid üleval tihedat rohelistest lehtedest lage oli mul hoobilt selge, mida see meenutas – Sagrada Familia, Gaudi grandioosne projekt Barcelonas! Sarnasus oli hämmastav. Teada ju, et loodus oli Gaudi inspiratsiooni allikaks. Ta jäljendas loodust, kasutas hulgaliselt loodusest võetud motiive ja detaile kõigi oma tööde juures.

Sagrada Familia ehitamisega nähakse vaeva juba üle 100 aasta, siin oli loodus selle valmis meisterdanud hulga rutem, ilma jooniste, kraanade, sponsorite ja inseneridearmeeta. Sügavalt uskliku mehena projekteeris Antoni Gaudi oma kiriku kindlasti jumala kiituseks, aga ilmselt ikka ka looduse ülistuseks. Või on need järsku sünonüümid?

Olin seda paika juba kolm aastat tagasi pildistanud teletornist, aga vot ei mõistnud sisse vaadata. Või oli siis veel liiga vara, lihtsalt tee sinna polnud veel minu jaoks avanenud.

Üks veetlev daam

Pildistasin ühel hommikul Taanikas kuslapuid, mis jäävad sinna Ussimäe lähedale, värava poolt tulles vasakut kätt. Pakkus huvi tema kasteseid õisi, mis just kõige kaunimate hulka ei kuulu (nii tundus mulle sel hetkel), kuidagi aparaadi sisse saada, sest valgus oli paganama hea. Need õied on tal vähe nagu harali ja kuidagi kaootilise väljanägemisega, aga muidugi võib öelda ka, et õrnad ja graatsilised. Vast isegi – aristokraatlikud. Jändan (nagu ikka) fookusega, kui järsku tunnen, et mingi peen daam seisab kuskil minu läheduses. Ega ma ei näinud teda, tundsin ninaga. Selline peen, hurmav, meelierutav parfüüm. Kui ninaga jälgi hakkasin ajama, selgus, et needsamad peenikesed harali õied mõistavad sellist erakordset lõhna tekitada. Vist tundsin taolisi peeneid parfüüme viimati Cannes´is kui õhtusel promenaadil kuldkingsed daamid oma koerakestega mööda jalutasid. Esimese hooga mõtlesin, et siit ma nüüd küll enam ära ei lähe. Vajas pingutust, et end nende lummusest lahti tõmmata. Ja nii ongi mul nüüd heameel teile tutvustada veetlevat suurilmadaami. Mu daamid ja härrad – väänduv kuslapuu!

Mesilased

Üks heli, millest koos suve lõpuga ilma jääme, on mesilaste sumin. Selline ärritav-paitav heli, mis loob pildi soojast suvepäevast kuskil heinamaal või aias või kus iganes. Kogu suve on nad väsimatult askeldanud, tassides tarudesse head ja paremat. Isegi kui selle kättesaamine on vajanud turnimist ja ukerdamist lilleõite keerukal maastikul. Siin on pilt mustast pisikese piisoniga sarnanevast mesilasest päevakübaral. Tegelikult on ta surnud. Mesilase eluiga on juba selline lühike, sama pikuke kui meie suvi. Mulle oli aga üllatuseks, et nii paljud neist surevad nö otse tööpostil. Au neile. Töökuselt ei suuda ilmselt jaapanlasedki nendega võistelda.

Aga eelmise päeva õhtul maandus ootamatult meie terassilauale üks eriti vägev isend, nagu mingi mesilaste kuningas. Pikkust oli tal oma 3 cm. (Äkki ema?) Käitus teine aga kuidagi uimaselt ja mulle tundus, et ta on vigastatud. Tegelikult oli ta siia surema tulnud. Ta taarus vähe aega abitult mööda lauda ringi kuni jäigi lõpuks vagusi. Viimane mida ta oma kahe liitsilma ja kolme pisikese lihtsilmaga nägi oli ilmselt minu fotoaparaadi objektiivi lääts. Ehk arvas ta selle mesilaste jumala kõikenägevaks silmaks ja rõõmustas, et pääseb nüüd kindlasti mesilaste paradiisi. Matsin ta põõsa alla.