Pardid II

Teadsin juba, et pardid valmistuvad äralennuks, teevad oma tiivaharjutusi, sukelduvad, pritsivad ja müravad, aga vot pildistama ei saanud, polnud ilma. Kui siis ükskord vähe selgem oli, pildistasin lausa käe haigeks. Eks proovi mitu tundi fotokas palges seista. Aga nemad olid tasemel! Mulle tehti tõelist pardi tsirkust, hüpati, karati, puristati ja vehiti tiibadega. Üks trikk oli selline - part sukeldub ja siis nagu delfiin hüppab veest välja, et kohe uuesti vee alla söösta. Kui ma seda eemalt tulles nägin, mõtlesin lolli peaga, et äkki ongi mingi kala:) Aga ühe avastuse tegin veel – nimelt, et nad nii ilusad võivad olla.

Kommipõõsas

Kui Taanikas Suurelt ristmikult paremale keerata, ilmub peagi nähtavale valge ja vahune Kommipõõsas. Ennevanasti oli Kommipõõsas lihtsalt hortensia, aedhortensia, mis õitseb suve teises pooles, aga teeb seda väga uhkelt, ta mattub üleni roosakasvalgetesse õitesse. Kommipõõsas sai temast tänu Emmale, kes on ju ka Taanikale nimepanija, seega piisavalt tähtis tegelane, et tema pilt siinkohal ülesse panna. Lugu oli nii, et ükskord Taanikas jalutades (ja muidugi joostes!) leidis just Emma selle põõsa alt ühe kommi. Tähelepanuväärne, et kaks nädalat hiljem leidis Emma selle põõsa ilmeksimatult ülesse, ja imede ime – jälle oli komm teda seal okste all ootamas. Sellised kummalised lood selle hortensiaga, kes sellest alates kannabki Kommipõõsa austavat nimetust.

Hilised õitsejad

Kui kaunid sirelid, iirised, pojengid ja liiliad on lavalt lahkunud ei ole suvi muidugi veel läbi. Õitsejaid leidub esimeste külmadeni välja ja nii mõnigi neist on väga efektne ja pilkupüüdev. Ilmselt ihkavad nemadki soleerida ja seepärast alustavad oma etteastet siis kui primadonnad on lahkunud. Võib olla ei ole nad nii vormikad ja nii värvikad, aga elurõõmu jagub neil kuhjaga. Hiline õitseja on ka Kommipõõsas, aga see on eraldi jutt.

Etenduse lõpp

Etenduse lõppedes teevad esinejad sügava kummarduse, tänades meid neid imetlemast. Tollel kõledal sombusel hommikul olin vaid mina neile aplodeerimas, kuid ma usun, et kõik inimesed soovivad selle aplausiga ühineda.

Lehed II

Mis see siis on mida me siin ülal näeme? Kas mikroskoopilised rakud? Või universumi kärjetaoline struktuur? Või siiski taimede lehed, milles kõik eelöeldu lihtsalt väljendubki? Aga ikkagi huvitav, miks?

Lehtede ränne

Mõni päev tagasi seisin Taanikas vahtrate keskel ja otsisin mõnd kirevat lehekest, mis päikeselaigus uhkeldaks. Siis äkki kuulsin pladinat. Ümberringi pladises nagu sajaks vihma. Vast siiski veidi pehmem, paitavam oli see heli, mis täitis hommikust vaikust. Lehti lihtsalt langes nii massiliselt. Ma mõistsin järsku, et viibin millegi erakordse juures. Selles kirkas hommikuses päikesesäras lahkusid lehed puudelt ja see oli nii totaalne, nii jahmatavalt massiline, et ma lausa kangestusin ja ainult kuulasin. See oli kui lindude ränne – kuidas nad küll teavad, et nüüd on õige aeg minna? Ja see toimus just nüüd ja praegu – haruldane hetk, mis saab juhtuda vaid kord aastas. Järgmisel päeval olid need puud praktiliselt paljad.

Riitsinus

Üks põnev tegelane, kelle võimsat kasvamist suvel jälgisin, pesitses Roosiaia vahetus läheduses nö köögiviljade maalapil. Ta oli oma sõjaka tumepunase olekuga päris muljetavaldav. Eriti efektsed tundusid tema noored arenevad lehed, nad väändusid ja kobrutasid nagu saatana sigitised, ajades oma kombitsaid võimalike ohvrite järele. See põrguline, kes suvega kasvas inimese pikkuseks ja ülegi, oli Riitsinus. Mürgine taim muideks, mistõttu tema asukoht veidi küsitav tundus, aga kui järele mõelda, siis eks kastoorõligi, mida temast tehakse, tuleb aega ajalt mõnel meist sisse võtta. Troopikas kasvab ta üle 10 m kõrguseks puuks, meil paraku lastakse tal kasvada ainult suvel. Juba ongi öökülmad tema maailmavallutusplaanitele kriipsu peale tõmmanud. Omapärane on ta minu arust ka seetõttu, et vili (see punane kastanimuna sarnane) on märksa pilkupüüdvam kui õis, mis selline tagasihoidlikult väike, määrdund valge ja käsnataoline. Ka niimoodi juhtub.

Lehed

Sügisel näitab iga väiksemgi leheke oma tõelist iseloomu...

Rodode hüvastijätt

Rododendronidki on oma lehed värviliseks ajanud enne kui nood pikka teekonda maapinna poole alustavad. Huvitav, et alles nüüd ilmneb iga lehe õige karakter ja isikupära. Suvel on ju kõik üks roheline mass ehk nagu inimeste kohta öeldakse – hall mass. Aga sügisel saab igast lehest isiksus! Kordumatu ja värvikas. Võibolla ka, et see isiksus temas on kogu aeg olemas olnud, ainult meile pole antud seda märgata. Alles tingimuste muutused toovad esile nende tõelise olemuse. Kas inimestega on siis teisiti?