üks veel

No see kaunis pilt läks meelest. Sugulased Vahemere ääres tegid, aga Päike ju ikka sama, või mis...

Päikese värv

Avastasin ükspäev seda mustvalget maastikku pildistades, et midagi on teisiti, valesti justkui. Ei olnud see maastik nii mustvalge midagi, kuskilt tungis midagi kollast puude vahelt kaadrisse ja see tundus kuidagi tuttavlik, soe ja meeldiv. Pimedal ajal kipub ju Päikese värv meelest minema... Aga eks lapsedki koolis teavad, et kui Päikest joonistada vaja, siis teeme ikka ta kollase ja muidugi naeratava näoga. Noh naeratava saame ta teha ainult seetõttu, et ta meist nii kaugel on. Mäletan koolist veel, et kui teada sain, et meie Päike on kääbustäht, olin esiotsa päris nördinud. No kuidas, nii tohutult Maakerast suurem ja mingi kääbus? Aga nii ta paraku on, enamus taevas meile vastusiravatest tähtedest on oluliselt meie armsast Päikesest suuremad. Kollane kääbus – ehh peame sellega leppima ja ega armaski on ta ikka ainult tolle vahemaa tõttu, mis meile määratud on. Kui me ringleks kuskil Merkuuri orbiidil, siis oleksime juba ammu küpsed (ehk siis poleks midagi küpsetadagi, meid poleks lihtalt olemas!) Ja seisin ma siis korra selle kollase kääbuse valgusevihus ja imede ime – see soojendas mind. Väljas oli -18 by Celsi aga tema sooja oli selgelt tunda. Kujutad sa pilti, võtab siit 149 miljoni km. tagant mind soojendada. Suured tänud talle igaljuhul. Aga pilte panin siia ka kaugetest maadest, sest saate isegi aru, Päike on meil ikka üks, kust otsast ei vaataks, me siin Maakerapeal, teate.

Külmetavad kivid II

Nojaa, ega minagi ei pidanud kutsele vastu ja käisin seda toredust pildistamas, mis sest, et selg valutas ja jalg valutas, ja üldse polnud kõige parem olla. Aga sellist asja ei saa mitte mööda lasta minna, siis oled kui miski jobu nagu. Noh, võtsin siis külmarohtu kah, vast sai teist vähe rohkem kui peaks... eks nüüd klaarib juba ära ja pildid tulid igati toredad ju enda arust.

Külmetavad kivid

No nüüd sai küll Taanikale truudust murtud ja mere ääres kive pildistamas käidud. Olen neid ikka peale passinud ja eriti äge oli kui esimeste suurte külmade aegu meri auras ja kividele esimesed nö värsked purikad tekkisid. Aga nagu ikka, ei olnud siis fotokat kaasas. Nüüd on nad enestele juba korralikud kasukad ümber sättinud ja talvituvad täiega. Imestasin, et küll neid on sinna Pirita tee äärde ikka palju saanud, aga eks nemadki ju paljunevad pooldumise teel.

Sa vaata

kui laisaks võib inimene minna. Tegin selle pildi akna pealt, aga no päris kena tundus.

Refrään

On ilmselt õige aeg jälle rooside vaatamiseks, et veidigi osa saada sellest värvilisest maailmast. Kogu aeg seda valget staffi vahtides kipub too suvine elu juba unustusse jääma. Õnneks mul ikka veel varusid jätkub. Noh, ja kui otsa saavad, siis tuleb ära soojale maale sõita.

Must-valge maailm

Täitsa hirmus kui must-valgeks kisub maailm kätte. Või vähemalt see osa, milles mina praegu ringi liigun. Muidugi võib selle kohta õhata – kui muinasjutuline, kuid kui kõik poolt- ja vastuargumendid kokku lüüa, selgub, et suvi meeldib mulle ikkagi märksa rohkem. Aga hea uudis on see, et nüüd elavad Taanikas lumeloomad. Paar tükki õnnestus ka pildile saada, teised silkavad seal lumistel väljadel veel ringi.

Puud ja nende oksad

Nii uhke lume on maha sadanud, et võtsin üks päev aparaadi kaasa ja sukeldusin uljalt lumelaviinidesse, külastamaks oma suviseid Taanika-radu. No andis ikka sumbata, peab tunnistama. Kogu avanev pilt oli küll muinasjutuliselt eriline, aga siiski üsna kiretult must-valge ja lausa ängistavalt vaikne. Tundsin ennast kui unetu ringikooserdaja, kes miskipärast öösel magada ei saa. Ja mõtlesin juba tea mitmendat korda – miks küll inimesed talveund magada ei võiks? Aga siis jääks ju nii palju asju nägemata. Näiteks seegi kui väljendusrikkad võivad olla puude oksad. Suvel ju varjavad nad osavalt oma iseloomu lehtede taha.

Head uut!

Edukat ja õnnelikku aastat kõigile. Tulgu ta sama kirev ja kaunis nagu see iiriseõis, kellest õhkub enesekindlust ja salapära, elegantsi ja elurõõmu.