Ämblikute maailm

Kui õhuniiskus on eriti suur, näiteks udu korral, võib vesi Päikese tõusu aegu kondenseeruda ka kõige pisematele ja peenematele detailidele ja siis sünnibki ime ja nähtavaks saab ämblikute salajane maailm. Ootamatult hakkame nägema nende võimsaid ja uskumatult keerukaid ehitisi, mille olemasolust pole meil tavaliselt ju aimugi. Kogu heinamaa särab nende niitidest, võrkudest ja punutistest. Neid on tuhandeid, nad on kõikjal. Tule siia heinamaale paari tunni pärast ja sa ei näe enam midagi, kogu see maailm on peidus ja ootab järgmist imet, et ennast meile näidata.

Kaste

Kaste - see on nagu preemiapunktid, mis sulle hommikul kandikul kätte tuuakse. Loodus nimelt on niimoodi otsustanud ja kõiki taimi ja sind sealhulgas heldelt premeerinud kaunistades iga rohukõrt või lilleõit imepisikeste veetilkadega. Peale vihma on teistsugused tilgad, taimed on saanud rapsida, väiksemad tilgad on kõik purustatud ja vaid suuremad jäävad meenutama hiljutist sadu. Kaste tekib hoopis teistmoodi - õhus olev niiskus kondenseerub pindadele ja see on nagu õhuookeani pai kogu loodusele, julgustav ja lohutav. Ja fotograafile muidugi pidupäev...

Miracles

Albert Einstein once said: "There is only two ways to live your life. One possibility is to make it as nothing would be a miracle. Another option is to see miracles in everything. "I, like many others, have chosen this second path, and what I do here with my camera, is a statement of respect and admiration for Nature, which is everywhere around us and within us. All this abundance of forms and colors is, after all truly awesome! Size is irrelevant - both large and small structures are amazingly similar! The Universe, how big it may be, is our home. But you also may discover a Universe in a flower blossom. Do not forget that we all have the same material - both stars and flowers and trees... I hope that my photos will remind you - life is wonderful, do not sleep it off!

Liiliad II

Pardid

Kui ma eile varahommikul Taanikas läbi hämara Võlumetsa sammusin, tundsin ninasõõrmetes pesuehtsat sügise lõhna. See on selline eriline, teate küll, niiskuse ja kõdu lõhn, sambla ja mulla lõhn. Selles ei ole enam ruumi suvisele lõhnaküllusele, kasvavate puulehtede, muru ja lilleõite aroomidele. Võlumets ise asub kohe Rododendronite Kuningriigi taga. Üks tee keerab seal Tigudemaale, teine viib läbi Võlumetsa. Mul pole miskipärast ühtegi pilti sellest paigast. Kas nüüd seepärast, et seal alati hämar on, aga polegi nagu midagi pildistada. Seal on rohkem selline tunne... Muidugi, möödunud sügisel kasvas seal näiteks seenering, selline poolteise meetrise läbimõõduga mulle tundmatutest valgetest seentest täiesti selge ring, aga miskipärast jäi see ülesse võtmata. Eks ta üldiselt ikka vähe kahtlane koht ole, teinekord kostab seal igasugu põnevaid hääli... Vot, seepärast ta Võlumetsa nime kannabki. Aga tollele kinnipüütud lõhnale lisaks annavad ka pardid mõista, et sügis on lähenemas. Kui muidu olid nad kõik eri tiikide peal laiali ja mõned mine tea kus, siis nüüd on Parditiigile kogunenud juba oma 16 parti. Pojad on end nii hästi täis söönud, et raske vanematest eristada. Varsti hakkavad nad oma tiivaharjutusi tegema ja see saab olema üks magus aeg pildistamiseks. Seni aga koguvad nad jõudu ja söövad väsimatult edasi, leiaks ainult mida.

Liiliad

Täiesti teenimatult on mul seni tähelepanuta jäänud liiliad, uhked ja isepäised kuningannad. Nad on kui looduse trompetid, mis kõvahäälselt hõiskavad kiidulaulu elule, ikka päikesetõusust loojanguni. Muidugi on nad väga kaunid, kuid minu arust ka väheke jonnakad ja isekad, sest olles hästi teadlikud oma võlust, kasutavad nad seda kurjasti inimeste peal.

Närbumise ilu ja valu

Maa, Kuu ja Päikene

Siin nad on te ees – Päike oma planeetidega. Kuigi mõõtmetelt mõõtmatult väiksemad on nendel veepiiskadel selle soliidse seltskonnaga midagi ühist – nad nimelt on ümmargused. Kera on universumis universaalne vorm, maailmakeel, milles räägitakse nii siin kui miljardite valgusaastate kaugusel. Tema tekkepõhjus on lihtne – pindpinevus. Vee pinnakiht käitub kui elastne kile ja üritab mateeriatombukesel säilitada väikseim pindala – milleks ongi kera. Need veetilgad siin on küll imepisikesed mahtudes ühe ristiku lehele, kuid igaühe sees neis on tohutu maailm kuhu mahub miljardeid aatomeid elektronidest rääkimata. Ja kvarke juba ei viitsiks keegi kokkugi lugeda, neid on kõvasti rohkem kui tähti meie galaktikas. Vot milline maailm!