Roosid V

Märkasin, et pole juba ammu lasknud refrääni, ehk siis roosipilte ülesse riputanud. Neid kena vaadata ja hea kiirel ajal võtta nagu hapukurki, mis suvel sisse tehtud. Eeh, nüüd ma veidi praalin, kurke pole juba mitu aastat sisse teinud.

Udu II

Ikka jälle tuleb enesele tunnistada, et uduvines loodus on väga sümpaatne vaatepilt. Ta on justkui pruut, kes peidab oma õhetavad palged valge loori taha, lastes oma ilul vaid vähehaaval ja hästi diskreetselt välja paista. Viimaks rebivad julmad Päikesekiired selle loori ribadeks ja siis ta seisabki jälle paljalt meie ees – pidupäev on seks korraks läbi.

Udu

Udu on salapäraseks kardinaks meie ja maailma vahel. Õigemini ta ahendab meie maailma, muudab selle väiksemaks, intiimsemaks ja salapärasemaks. Puud ja põõsad kerkivad selles esile nagu mõtted su peas, ei tea kust ja ei tea miks. Udu sinu peas pärsib su mõtlemist ega lase sul asju selgelt mõista. Udu looduses mõjub pigem vastupidiselt, ta justkui rõhutaks, jooniks alla iga üksiku puu ja põõsa, sundides sind seeläbi neist mõtlema ja neisse süüvima. Kas see just mõistmise toob, aga millegivõrra oled kindlasti rikkam.

Minu puu

Saunatiigi lähedal noorte tammede hulgas on mul oma puu. Mitte et mina tema istutanud oleks, karta on, et ta minust vanemgi. Tammiku kohta noor tähendab ju selliseid alla 100 aastaseid. Aga sõbraks saime temaga sellel kevadel. Tulin just teerada pidi oma Taanikaringilt tagasi kui äkitselt oli selline tunne, et keegi sind vaatab. Teate ju küll, mõnikord tuleb selline veider tunne peale. Vaatasin siis selja taha ja seal see puu oligi, igavesti pikad väänlevad oksad laiali sirutatud. Eks olin juba ammu mõelnud, et peaks endale ühe puu valima, aga sinna ta oli jäänud, ei mõistnud mina neid valida. Nüüd siis oli puu valinud minu. Kunagi lapsepõlves oli mul oma kastan Harjumäel. Käisime seal tihti vanaemaga jalutamas ja minul oli kombeks üht kindlat kastanit kallistamas käia. Palusin teda, et ta mulle sügisel ikka kastanimune annaks. Noh, eks ta andiski ja mitte ainult mulle. Ei mäleta, et vanaema mulle seda puude kallistamist oleks õpetanud, aga mine tea muidugi. Nüüd ma kallistan oma tamme, aga miskipärast teen seda siis kui kedagi nägemas pole.

Külma näpistus

Kui külmapoisid öösel loodust näpistamas käisid sai hommikuti toredaid pilte, kus õitele, okstele, lehtedele ja kuhu iganes olid tekkinud väikesed sädelevad jääkristallid. Ühel hetkel aga tajusin momendi erakordsust – neid pilte lilledest sai teha vaid üks kord, just praegu ja mitte enam homme. Roos saab jäätuda vaid üks kord, sest teadagi mida see külma näpistus nendega tegelikult teeb. Siin nad on teie ees – ühe jalaga suves, teise jalaga juba talves.

Hullud ämblikud

Enne kui ilmad päris hulluks läksid, läksid hulluks loomad. Vähemalt mõningad neist. Ämblikud näiteks keerasid nii ära, et sooritasid ühe kangelasliku töö teise järel. Nad vedasid uskumatult pikki niite puude alumiste okste ja maa vahele ja mässisid kõik põõsad ja puud nii korralikult sisse nagu oleks neid tahtnud unemaale kaasa pakkida. Ämblikuniit on nii peenike asi, et ta väga hästi ei taha pildi peale jääda, aga kergest udust maha jäänud kaste oli siin tublisti abiks.

Suur Muutumine

Teame ju, et sügisel võib olla mitu nägu. Aga olgu ta kuldselt kollane või vihmane, porine ja hall, ikka on temas midagi sellist, mis ilmast ei hooli ja on alati kohal. See on Suur Muutumine. Just sügisel tunnetad muutumist kuidagi eriti teravalt. Kõik areneb järsku nii kiiresti nagu oleks ajarattale keegi hoogu juurde andnud. Midagi pole enam nii kui oli eile ja homme pole nii kui on täna. Eile olid pardid hullamas tiigiveel, täna on nad juba kaugel. Ja lehed aina muutsid oma värvi, lausa tundidega. Nüüd näe, juba lumigi maas. Kindlasti toimuvad muutused meid ümbritsevas keskkonnas pidevalt ja aastaringselt, aga just sügis on see aeg kui muutused nähtavaks saavad. Kas ka meis endis?

Pardid III

Ühel kargel hommikul olid vaid pooled pardid tiigile jäänud. Läks mõni päev veel ja siis polnud neidki. Ja siin ongi minu jaoks suur müsteerium – kuidas ikkagi nad teavad, et nüüd tuleb minna? Kuulen raadiost – pardid kogunevad Põõsaspeal... No kas üks part lendab kõik väiksemad rühmad läbi ja teatab: „Reedel siis Põõsaspeal näeme!“ Niimoodi saab see ilmselt vaid laste multikas juhtuda, aga mobiile pole neil ju ka märgata. Mis siis üle jääb - telepaatia?

Igatahes nädala pärast oli ka teatri uks lukku pandud, ehk siis tiigil oli jääkoorik peal, mis andis väga üheselt mõista, et sel hooajal rohkem etendusi ei anta.