Plahvatavad lilled II

Need siin on pojengid, toredad, lõhnavad, meie aedades üsna igapäevased elanikud. Aga äkki mõistsin nende tohutut sarnasust nonde kosmiliste objektidega. Ka need õied on ju plahvatamise seisundis, nad kasvavad ja arenevad, see energia mis neis on, laseb neil just selliseks ja nii suureks paisuda. Ka nemad tunduks kui aegluubis arenevat, aga kui mõelda end nanomeetrisuuruseks, siis vuhisevad sust mööda õielehed, ma ei tea kas just 700 km sekundis, aga ilmselt midagi sinnakanti. Maailm, mis on miljardeid kordi väiksem oma kosmilistest sugulastest, moodustab ometi nii sarnaseid struktuure. Aga kui lilleke areneb oma geneetilise koodi järgi, kas siis ka Universumil on oma geneetiline kood?

Plahvatavad lilled

Siin on kaks fantastilist pilti, mida mina paraku teinud ei ole. Kahjuks – tuleb mul muidugi öelda. Need moodustised on meist väga kaugel , esimene umbes 8000 valgusaastat ja teine 4000 valgusaastat (mõelda – valgus, mis põrutab ligi 300 000 km sekundis!) ja koosnevad peamiselt ioniseeritud vesinikust, mis nende täht leidis vajalikuks ilmaruumi laiali paisata. Aga kuna ta seda ainet jätkuvalt valgustab, siis saame meiegi neid aastatuhandete tagant näha. Huvitav on asja juures see, et nad on plahvatuse seisundis, nimelt nad paiskuvad laiali umbes 700 km sekundis, kiirus, millest meie raketiehitajad vist undki veel ei näe. Aga vaatan ma neid täna ja vaatan homme, ikka on nad just sellised. Aasta pärast on nad ikka veel sellised! Ons miskit valesti? Kuhu jääb see tohutu 700 km/s? Häda on selles, et nad lihtsalt on nii meeletult suured. Meie jaoks tohutu kiirus muutub seal koha peal väga aeglaseks venimiseks. Kas me ikka kujutame ette kui suur see maailm tegelikult on? Aga kohe homme jätkan huvitava paraleeliga...

Sirelid II

Sirelid

Jällegi ei jõudnud ma sirelite õitsemise aegu neist postitust teha. Kindlasti mitte seepärast, et kõik muu sel ajal oleks põnevam. Pigem hoian neid endale maiuspalaks, vaatlen ja valin neid pilte hoolega ja eks kipun ka töötlema... Aga see elujõud ja elamiserõõm on neis niigi tuntavad, töötlen ma neid siis või mitte.

Mõned...

Mõned õied, kes kõik nii väga ihkasid pildi peale saada.

Kängurukäpp

Kui arvate, et olen Taanikale seoses tema uue uhke staatusega selja keeranud, siis te eksite. Muidugi käin seal edasi, võibolla mitte nii tihti, võibolla mitte nii õhinaga nagu varem, aga käin ikka, sealt ju mu parimad hommikused elamused, tuttavad puud ja taimed. Vaatan neid veidi kurbusega, nad oleks kui suletud traataia taha, vangistatud. Egas nad ennegi saanud kuhugi minna, tulla ja minna sain ikka ainult mina, aga nüüd neil ei ole enam vabadust, kasvõi seda mõttelist. Nüüd nad on vangis, eraldatud minust ja teistest inimestest ja nende seltsis viibides ei tunne ma enam seda piiritut rahu ja rõõmu. Aga vähemasti on nüüd avatud ka palmimaja uksed ja nii avastangi ma uusi maailmu, sõlmin uusi tutvusi. Juba esimesel korral märkasin Kängurukäppa, sellist pehmet ja karvast Austraaliast pärit tegelast. Ta õitses väga armsalt, avades oma käpakesed, et tuua nähtavale strateegiliselt tähtsad koha - kuus imekaunist oraanzhikat tolmukat.

Märgid vee peal

Valgusekiireke, 8 ja pool minutit Päikeselt teel olnud, joonistab viimaks voolavale veele salapäraseid hieroglüüfe, et sa mõistatama asuks, kas neil äkki miskit tähendust ole...

 

Amsterdami portreed

Mõned tegelased Amsterdamist tahtsid veel postitamist saada. Toredad tüübid ju kõik, kuda sa jätad nad välja.

Saaremaa moonipõllud

Mine tea kuidas need moonid viljapõllu keskele kunagi sattusid, tulemus on igatahes suurepärane. Küpsev vili ja punased moonid - mõjub päris erutavalt!

Pildikesi Saaremaalt II