Enne kui puud-põõsad rohelise rüü selga saavad, märkab raagus okste vahel üksikud käkras ja krimpsus lehti, koledaid nagu koolnud ikka. Käre külm on neist viimasegi elumahla välja imenud, ometi kannavad nad endas infot kogu eelmisest suvest. On nemadki ju olnud kevadel särtsakalt rohelised, suvel argiselt rohelised ja sügisel pidulikult kollased, punased.
Juba mõnda aega õitseb Taanikas imelike ribastunud õitega Jaapani nõiapuu. Praeguseks on ta juba oma õitsemist koomale tõmbamas, aga mul õnnestus nad nädal tagasi oma täies uhkuses ülesse võtta.
Olen ikka seda meelt olnud, et üks krimpsus ja kortsus taim võib ka ilus olla. Või noh, vähemalt põnev ja huvitav. Krimpsus on nad kui tulevad ja krimpsus on nad kui lähevad. Just nagu inimestega. Äkki oleme kuidagimoodi sugulased?
Pole miskit teha, paistab, et eelmise suve roositagavarad on nüüd küll otsa saamas. Eks varsti on uued platsis, siis saab jälle arvuti täis laduda.
Kevad tuleb igal aastal isemoodi. Mõtlen, kuidas see saab olla – ikka ju sama värk, olgu siis 100 või 1000 aastat tagasi. Aga ometi märkan ma teistsuguseid asju, minu kevad koosneb uutest tähelepanekutest, ja eks ta niiviisi ongi iga kord eriline. Imestan näiteks seda jõudu, mis neis habrastes lillekestes peidus on. Nad tungivad läbi mulla nagu raketid läbi atmosfääri ja jõudes hõredamasse keskkonda, avavad oma antennid ja päikesepaneelid. Eks lehti annab küll päikesepaneelidega võrrelda. Tolmukad on ilmselt antenni eest, mesilased on mihklid nende signaale välja peilima. Eks nad tasapisi juba askeldagi. Kaht kirjut liblikat ka nähtud, peaks tulema äge suvi.
