Sõnajalaõit pole ikka veel leidnud, aga vesiroose sai küll uskumatult palju, kohe nagu mitme aasta jagu. See kõik vaid kinnitab, et tänavu on õitsemine eriti rohke ja lopsakas. Ja eks natuke õnne pakub vesiroosiõis ka, sest ilusa asja vaatamine teeb ikka ju õnnelikumaks, kasvõi veidike.
Kaljusõstar ehk Ribes Petraeum on mind aastaid võlunud oma kahvatupunaste õitega. Sellist punast kohtab looduses harva - ta oleks nagu kulunud, pleekinud, tuhmunud ja tolmuga kaetud. Aga võluv ikka!
Küll ikka sel aastal õitsevad sirelid vägevalt! Neil näibki taoline rütm olema, et üks aasta on pidu taevani, järgmisel puhatakse ja ohitakse. Aga ilmselt on niiviisi paljude taimedega. Eks endaga kah...
