Läks kakluseks...

Täna õpime lendama

Pildistasin sügist

Kivid...

Mõnikord mõtlen kummalisi asju. Paljud protsessid siin maailmas jäävad meil tabamata. Me ei taju ju seda kuidas nendest kividest saab liiv. Ometi juba paari miljoni aasta pärast see just nii on. Enamus sündmusi jääb meil registreerimata kuna nad toimuvad meie jaoks kas liiga aeglaselt või liiga kiirelt. Näiteks sekundis läbib meid miljon (või rohkemgi) neutriinot.

Samamoodi ei taju me suurusi. Maailm, mis meie silmavõimsusest jääb väljapoole, tundub ulmeline nagu ka hiigelsuured moodustised (näiteks galaktikad), mille reaalseid mõõtmeid me ju tegelikult ei taju. Iga mullike siin võib olla Universum, terve maailm millegi ja kellegi jaoks.

Aga mitte inimese väiksust ei tahtnud ma rõhutada, vaid lausa vastupidi - kui inimene on suuteline kõigist neist protsessidest aru saama, mõistma kogu seda suhtelisust, mis meid ümbritseb, siis on ta suuremgi kui kogu see maailm. Sest vaata - kui elekron (üks väiksemaid asju üldse siin maailmas) oleks liivatera suurune, siis aatom, millesse ta kuulub, oleks jalgpallistaadioni suurune! Aga inimene...

Ja vot nii me siin elamegi.

Kolm õde

Ämblikud pakivad taimi talveks sisse!

Ta pöörleb siiski...

Otsustasin ühel selgel ööl korraldada eksperimendi kontrollimaks isiklikult kuidas see maakera siis pöörleb. Aga üks riukalik pilvetups oskas selle poole tunni jooksul, mis säristamisele kulus, kaadrist läbi purjetada, rikkudes sellega pildi üldmuljet. Pildike tõestab ka, et Maa telg otse Põhjanaelale suunatud ei ole, jääb väheke lääne poole (aga noh, see on juba nüanss). Ja viimase pildi kõige vägevama kriipsu tõmbas hoopis planeet Jupiter, kes oma heledusega praegu taevast valitseb.

Mõned suvised õied