Katedraal

Arvasin tõesti, et midagi uut ja üllatavat enam Taanikas avastada pole. Olin ju palju aastaid siin ringi käinud, iga puu, iga põõsas oli tuttav. Aga näe, ikkagi tegin avastuse – ja veel millise! Jäin ükspäev silmitsema väikest pärnasalu Jõeäärsetel Maadel. Puud kasvasid tihadalt üksteise kõrval ringis, alumised oksad ulatumas maani. Nii moodustus tihe roheline müür, kus ei paistnud mingit läbipääsu. Ja järsku tekkis küsimus – mis seal sees on? Huvitav, et varem polnud selline mõte pähe tulnud. Ja niimoodi ma ta siis avastasin – Katedraali.

Sissepääsu ei leidnud kohe, kõndisin oma pool ringi ära, enne kui olin kitsa mustava ava ees. Astusin sisse. Üllatuseks oli seal ruumikas, kõrge ja veidi hämar sammassaal nagu mingi koobas, kuhu vaid üksikud päikesekiired suutsid tungida. Kui vaatasin neid puid, mis hoidsid üleval tihedat rohelistest lehtedest lage oli mul hoobilt selge, mida see meenutas – Sagrada Familia, Gaudi grandioosne projekt Barcelonas! Sarnasus oli hämmastav. Teada ju, et loodus oli Gaudi inspiratsiooni allikaks. Ta jäljendas loodust, kasutas hulgaliselt loodusest võetud motiive ja detaile kõigi oma tööde juures.

Sagrada Familia ehitamisega nähakse vaeva juba üle 100 aasta, siin oli loodus selle valmis meisterdanud hulga rutem, ilma jooniste, kraanade, sponsorite ja inseneridearmeeta. Sügavalt uskliku mehena projekteeris Antoni Gaudi oma kiriku kindlasti jumala kiituseks, aga ilmselt ikka ka looduse ülistuseks. Või on need järsku sünonüümid?

Olin seda paika juba kolm aastat tagasi pildistanud teletornist, aga vot ei mõistnud sisse vaadata. Või oli siis veel liiga vara, lihtsalt tee sinna polnud veel minu jaoks avanenud.

Üks veetlev daam

Pildistasin ühel hommikul Taanikas kuslapuid, mis jäävad sinna Ussimäe lähedale, värava poolt tulles vasakut kätt. Pakkus huvi tema kasteseid õisi, mis just kõige kaunimate hulka ei kuulu (nii tundus mulle sel hetkel), kuidagi aparaadi sisse saada, sest valgus oli paganama hea. Need õied on tal vähe nagu harali ja kuidagi kaootilise väljanägemisega, aga muidugi võib öelda ka, et õrnad ja graatsilised. Vast isegi – aristokraatlikud. Jändan (nagu ikka) fookusega, kui järsku tunnen, et mingi peen daam seisab kuskil minu läheduses. Ega ma ei näinud teda, tundsin ninaga. Selline peen, hurmav, meelierutav parfüüm. Kui ninaga jälgi hakkasin ajama, selgus, et needsamad peenikesed harali õied mõistavad sellist erakordset lõhna tekitada. Vist tundsin taolisi peeneid parfüüme viimati Cannes´is kui õhtusel promenaadil kuldkingsed daamid oma koerakestega mööda jalutasid. Esimese hooga mõtlesin, et siit ma nüüd küll enam ära ei lähe. Vajas pingutust, et end nende lummusest lahti tõmmata. Ja nii ongi mul nüüd heameel teile tutvustada veetlevat suurilmadaami. Mu daamid ja härrad – väänduv kuslapuu!

Mesilased

Üks heli, millest koos suve lõpuga ilma jääme, on mesilaste sumin. Selline ärritav-paitav heli, mis loob pildi soojast suvepäevast kuskil heinamaal või aias või kus iganes. Kogu suve on nad väsimatult askeldanud, tassides tarudesse head ja paremat. Isegi kui selle kättesaamine on vajanud turnimist ja ukerdamist lilleõite keerukal maastikul. Siin on pilt mustast pisikese piisoniga sarnanevast mesilasest päevakübaral. Tegelikult on ta surnud. Mesilase eluiga on juba selline lühike, sama pikuke kui meie suvi. Mulle oli aga üllatuseks, et nii paljud neist surevad nö otse tööpostil. Au neile. Töökuselt ei suuda ilmselt jaapanlasedki nendega võistelda.

Aga eelmise päeva õhtul maandus ootamatult meie terassilauale üks eriti vägev isend, nagu mingi mesilaste kuningas. Pikkust oli tal oma 3 cm. (Äkki ema?) Käitus teine aga kuidagi uimaselt ja mulle tundus, et ta on vigastatud. Tegelikult oli ta siia surema tulnud. Ta taarus vähe aega abitult mööda lauda ringi kuni jäigi lõpuks vagusi. Viimane mida ta oma kahe liitsilma ja kolme pisikese lihtsilmaga nägi oli ilmselt minu fotoaparaadi objektiivi lääts. Ehk arvas ta selle mesilaste jumala kõikenägevaks silmaks ja rõõmustas, et pääseb nüüd kindlasti mesilaste paradiisi. Matsin ta põõsa alla.

Võidujooks

Juba mõned aastad tagasi meisterdasin meie õuele väikese kunstkose, kus vesi vanast vaasist välja purskab ja mööda kivist rada alla vuliseb. Ja nüüd siis viimaks toimus selle äärekividel enneolematu sündmus - Suur Tigude Võidujooks. Alguses märkasin ühte, mõne aja möödudes teist. Veel mõtlesin – huvitav... Mõlemad põrutasid sinna ülesse, vaasi poole. Aga siis ilmus samale trassile lausa kaks korraga ja nende vahel käis igavesti äge rebimine. Ega siin armu ei antud, roniti teisest lausa üle kui muidu ei saanud. Mõtelda kui vähe inimesed ja teod erinevad. Aga kuskohta nad nii innukalt põrutasid jäi vähe ebaselgeks küll.

Roosid III

Otsisin sügise peletamiseks siis veel veidi roose oma (talve)tagavaradest.

Sügis

Sügis sõidab täiega sisse, midagi pole teha. Ikka rohkem ja rohkem tuleb tema märke sellele armsale maastikule, mida olen harjunud jälgima ja uurima. Loodus on veidi väsinud olemisega, seda märkad kohe kui oma tuttavate puude vahelt läbi jalutad. Juba leian seal kollakaid lehti, lõhnad pole enam suviselt lopsakad, ja ka pardid ilmutavad ärevuse märke, tehes oma lendamisharjutusi aina tihedamini. Aga mu kallis kaasa suutis üllatad nii mind kui ennast, saades sellise kena pildi – on see ju kokkuvõte suvest, kõigi nende taimede suviste tegemiste Grand Final, lõpptulemus, mida olemegi ju oodanud ja lootnud. Seemned! Siin paunakeses on selle taime seemned, tema olemise mõte, tema suvise kasvu ja arengu super-tulemus. Kas pole suurepärane seda tulemust näha?! See ongi ju elu jätkumine, tema ja teiste taimede ja meie kõigi tee, mida meil tuleb käia mingi kummalise stsenaariumi järgi, mida me veel lõpuni lugeda ei suuda. Loodus on niimoodi tahtnud, on meid hoidnud ja juhendanud ja meil tuleb olla tänulik Maale ja Päikesele ja Kuule ja ka nendele lugematutele tähtedele, kes kõik moodustavad seal taevas meie perekonna – see on meie family, tahame seda või mitte... Me elame ju siin ja praegu!

Ämblikute maailm II

Minu jaoks on uskumatu, kui tugev võib olla ühe ämbliku niit, mida ta oma näärmetest tekitada suudab. See on ilmselt üks tugevamaid asju üldse, mis looduses eksisteerib. Muidugi võrreldes mõõtmetega. Suudab ju imepeenike võrguniit kanda endast oluliselt raskemaid koormaid, kasvõi näiteks neid veetilku, mis kastega tekivad. Huvitav on ka see, et keskmine osa suurest võrgust tehakse eraldi. See tuleb spiraalne, ja päris keskpunkt lausa kaootilise väljanägemisega. Mine tea, äkki on keskosa tegemiseks omad spetsialistid, keda eriti ei jagu, igatahes võib sellised pooleldi valmisolevaid ehitisi kohata päris palju. Aga muljetavaldavad on nad igal juhul – mõelda, kõik see on ilma igasuguste kooskõlastuste ja joonisteta tehtud! Alloleval pildil oli üks pisike tigu ämblike valdustesse eksinud, aga pooleteise tunni pärast ma teda seal enam ei kohanud.