See kevad olen avastanud, et noori, imepisikesi lehehakatisi on jube tore pildistada. Muidugi sügisel saab neist ka põnevaid pilte. No võta või jäta - täpselt nagu inimestega...





Ühel päeval kui olin Taanikas jahtimas karukellasid ja just-just õidepuhkevaid magnooliaid, märkasin väikeseid punaseid tegelasi, kes olid oma raske teekonna läbi mulla edukalt läbinud ja hullasid nüüd ääretus õhuookeanis, mida täitis kevadine linnulaul ja igasugune Päikeselt tulev kiirgus, mida see ookean võttis läbi lasta. Nii noori pojenge polnud ma nagu näinudki, või siis olingi näinud, aga mitte näinud. Saate isegi aru. Igatahes nende verinoorte pojengide juures avaldus ilmselgelt juba nende vallatu ja hullutav iseloom.
Rõõm on näha kuidas kevad vastupandamatu jõuga edasi rühib. Iga päev toob midagi uut, kõik on pidevas muutumises ja arengus. Kastanite ärkamine on eriti võimas ja majesteetlik vaatepilt, ju sellest, et nende pungad nii suured ja jõulised on. Ja juba sealt piiluvad välja vägevad õiekobarad, esialgu veel pakitud kujul. Aga juba need köied rebenevad, kes nende pillerkaari takistada suudab.