Ühel päeval kui olin Taanikas jahtimas karukellasid ja just-just õidepuhkevaid magnooliaid, märkasin väikeseid punaseid tegelasi, kes olid oma raske teekonna läbi mulla edukalt läbinud ja hullasid nüüd ääretus õhuookeanis, mida täitis kevadine linnulaul ja igasugune Päikeselt tulev kiirgus, mida see ookean võttis läbi lasta. Nii noori pojenge polnud ma nagu näinudki, või siis olingi näinud, aga mitte näinud. Saate isegi aru. Igatahes nende verinoorte pojengide juures avaldus ilmselgelt juba nende vallatu ja hullutav iseloom.
No comments:
Post a Comment