Ühed varajased hullud õitsejad on muidugi magnooliad. Neil on hirmus kiire oma talvekasukatest välja saada ja siis läheb selliseks õitsemispeoks lahti... Lehed kasvatavad enestele alles hiljem. Ja lõhn! See on väga peen värk, tasub ootamist.
Friday, May 21, 2010
Tuesday, May 18, 2010
Pojengide tulemine
Ühel päeval kui olin Taanikas jahtimas karukellasid ja just-just õidepuhkevaid magnooliaid, märkasin väikeseid punaseid tegelasi, kes olid oma raske teekonna läbi mulla edukalt läbinud ja hullasid nüüd ääretus õhuookeanis, mida täitis kevadine linnulaul ja igasugune Päikeselt tulev kiirgus, mida see ookean võttis läbi lasta. Nii noori pojenge polnud ma nagu näinudki, või siis olingi näinud, aga mitte näinud. Saate isegi aru. Igatahes nende verinoorte pojengide juures avaldus ilmselgelt juba nende vallatu ja hullutav iseloom.
Saturday, May 15, 2010
Wednesday, May 12, 2010
Kastanite tulemine
Rõõm on näha kuidas kevad vastupandamatu jõuga edasi rühib. Iga päev toob midagi uut, kõik on pidevas muutumises ja arengus. Kastanite ärkamine on eriti võimas ja majesteetlik vaatepilt, ju sellest, et nende pungad nii suured ja jõulised on. Ja juba sealt piiluvad välja vägevad õiekobarad, esialgu veel pakitud kujul. Aga juba need köied rebenevad, kes nende pillerkaari takistada suudab.
Monday, May 10, 2010
Thursday, May 6, 2010
Monday, May 3, 2010
Karukellade tulemine
Juba on Taanika Alpinõlvadel platsis ka sätendavad karvapallid - karukellad. Need Alpid on siin küll 8 meetrit kõrged, aga väheke fantaasiat ja ongi nad kõrged piisavalt. Uued tulijad on pehme ja armsa väljanägemisega, aga ometi päris mürgised. Võivad aeglustada su südame tööd kuni koomani välja. Vot sulle siis - pehmad ja armsad.
Subscribe to:
Posts (Atom)
