Aja jooksul on mul muidugi tekkinud ka omad lemmikud. Rododendronid, iirised ja pojengid – neid ma imetlen sügavalt ja nendele ma kummardan. Nad on pakkunud mulle seda kõikevõitvat ilu ja rõõmu – elamiserõõmu. See energia ja vägi, mis paneb neid muutuma aina kaunimaks (on see tõesti vaid minu silmades?) ja rohkemaks on ka mind kindlasti teinud tugevamaks (ja kaunimaks, mõtlen). Võiksin nendel maastikel mööda saata kogu oma elu (või vähemalt poole?). Sest nad on nii lopsakad, mitmekesised, üllatusterohked ja kordumatud. Nojah, tegelikult võiks siia hulka arvata ka roosid, aga millal ma neid pildistama õpin ei oska mina veel öelda.
No comments:
Post a Comment