Saunatiigi lähedal noorte tammede hulgas on mul oma puu. Mitte et mina tema istutanud oleks, karta on, et ta minust vanemgi. Tammiku kohta noor tähendab ju selliseid alla 100 aastaseid. Aga sõbraks saime temaga sellel kevadel. Tulin just teerada pidi oma Taanikaringilt tagasi kui äkitselt oli selline tunne, et keegi sind vaatab. Teate ju küll, mõnikord tuleb selline veider tunne peale. Vaatasin siis selja taha ja seal see puu oligi, igavesti pikad väänlevad oksad laiali sirutatud. Eks olin juba ammu mõelnud, et peaks endale ühe puu valima, aga sinna ta oli jäänud, ei mõistnud mina neid valida. Nüüd siis oli puu valinud minu. Kunagi lapsepõlves oli mul oma kastan Harjumäel. Käisime seal tihti vanaemaga jalutamas ja minul oli kombeks üht kindlat kastanit kallistamas käia. Palusin teda, et ta mulle sügisel ikka kastanimune annaks. Noh, eks ta andiski ja mitte ainult mulle. Ei mäleta, et vanaema mulle seda puude kallistamist oleks õpetanud, aga mine tea muidugi. Nüüd ma kallistan oma tamme, aga miskipärast teen seda siis kui kedagi nägemas pole.
Hästi mõnusad seeriad, kuigi sellist aastaaegade vaheldumist on nähtud ju küll, mõjub kuidagi värskelt ja huvitavalt..armas puu ka ju:)
ReplyDelete