Mõni päev tagasi seisin Taanikas vahtrate keskel ja otsisin mõnd kirevat lehekest, mis päikeselaigus uhkeldaks. Siis äkki kuulsin pladinat. Ümberringi pladises nagu sajaks vihma. Vast siiski veidi pehmem, paitavam oli see heli, mis täitis hommikust vaikust. Lehti lihtsalt langes nii massiliselt. Ma mõistsin järsku, et viibin millegi erakordse juures. Selles kirkas hommikuses päikesesäras lahkusid lehed puudelt ja see oli nii totaalne, nii jahmatavalt massiline, et ma lausa kangestusin ja ainult kuulasin. See oli kui lindude ränne – kuidas nad küll teavad, et nüüd on õige aeg minna? Ja see toimus just nüüd ja praegu – haruldane hetk, mis saab juhtuda vaid kord aastas. Järgmisel päeval olid need puud praktiliselt paljad.
No comments:
Post a Comment