Kui ma möödunud aasta juulis-augustis ilusa ilmaga ikka nii kella seitsme paiku Roosiaeda laekusin, tervitas mind alati üks vares kõrgel kuuse ladvas. Ta kraaksatas põhiliselt kolm, mõnikord kaks ja veel harvem neli korda, ilmselt kuidas parasjagu tuju oli. Ma harjusin temaga ära, juba lausa ootasin, et ta mind tervitaks ja mõnikord kraaksusin vastugi. Veel lõbustasin end sellega, et püüdsin ära arvata mitu kraaksu ta täna teeb. Noh, enamuses panin ikka mööda. Sel aastal pole teda enam olnud. Jah, mis teha, maailm meie ümber on pidevas muutumises.
Muidugi olin ma juba ammu avastanud salapärase värava Roosiaia ühes varjulises nurgas. Värava, mis kuhugi ei viinud. Ta oli piisavalt lai, et sealt autoga läbi sõita, aga kuhu sa ikka sõidad kui puudub tee. Ragistasin siis ükskord põõsastes ja avastasin selle tee veidi eemal. See kulges läbi võsastunud metsatuka, oli selline mahajäetud ja jalgrajaks kokku kuivanud. Paekivist müür, mis toestas mäenõlva tee kõrval, andis märku, et siin on uhkemaid aegu nähtud. Ja siis torkaski pähe, et võibolla just selle värava kaudu sisenesid suured traagilised muutused 30. juulil 1940 Kloostrimetsa tallu. Raudvardad, mis veel praegugi teravad kui piigid ei suutnud eemal hoida NKVD-lasi, kes tulid president Pätsi ja tema peret Siberisse küüditama.
21 aastat hiljem toimusid uued muutused kui siia, talu maadele rajati Tallinna Botaanikaaed. Konkreetselt selle koha peale, otse keset talu marjapõldu sündis rosaarium. Osa tänastest külastajatest, kes imetlevad rooside lummavat ilu, ei pruugi teadagi neist dramaatilistest muutustest, mis sellel väikesel maalapil on aset leidnud. Vana värav seisab aga vapralt püsti, hoiab oma piigid teravad ja ootab, et kunagi ta ehk siiski avatakse.
No comments:
Post a Comment