Taanika lõunapoolses servas vuliseb (vähemalt selles osas) päris kiirevooluline jõgi, Pirita nimeks. Ja kuna puud-põõsad, lilled ja liblikad on kõik talveunele läinud, ning pardid peesitavad kuskil Egiptuse päikese all, siis istudki kurva näoga jõe kaldal, vaatad möödalibisevat vett ja üritad seda aparaadi sisse saada. Ikka on vee voolamist võrreldud aja kulgemisega ja ilmselt õigustatult. Eriti kui arvestada, et see jõgi voolab ka läbi sinu enda, viies kaasa su mõtteid ja tundeid, rõõme ja muresid. Foto justkui peatab aja, fikseerib su silme ette selle ainulaadse hetke, mis muidu oleks juba kaugele allavett läinud. Nende piltide peal on peatunud jõgi, aga eks ma aitasin fotoshopis kaasa, et ta ikka liikuvana tunduks. Paradoks, või mis?!:)
No comments:
Post a Comment