Ühest oma suurest lemmikust polegi ma veel rääkinud, põhjusel, et tema oli oma õitsemise lõpetanud kui mina blogi pidama hakkasin. Nüüd aasta lõpus oleks igati sobilik aeg see väike võlg ära klaarida. Jutt on sirelitest. Ei mäletagi misajast nemad mu lemmikud on, vist ikka lapsepõlvest. Need terved mäed toretsevaid õiekobaraid on mind ikka vaimustusse ajanud, rääkimata juba lõhnast, mis nagu oopium ergastab iga mu rakku. Taanikas on mu lemmikuks üks suurte tumelillade õitega sirel, mis kasvab üsna omaette selle koha lähedal kus Võlumets ja Tigudemaa kokku puutuvad. Eelmisel aastal võtsin isegi tema küljes olevat lipikut lugeda ja avastasin salapärase nime Syringa Vulgaris. Kõlab ju veidi paheliselt ja põnevalt, justkui oleks keegi Syringa väheke vulgaarse (ja teadagi millise..) olemisega. Eks ma käisin lausa kuu aega turakana ringi, sosistades temast möödudes ikka seda salapärast nime. Nojah, kujutate ette mu nördimust kui ma siis viimaks võtsin asja uurida ja selgus, et Syringa Vulgaris on lihtsalt – tavaline sirel. Ok, see halenaljakas juhtum pole kahandanud grammivõrdki minu kiindumust nendesse. Sireliga on seotud ka üks tore uskumus, et kui leiad viieharulise õie on see õnne märk, siis võid midagi soovida. Siit piltidelt leiate hulga viieharulisi õisi ja laske aga soovidel tulla – uus aasta ju ukse ees.
No comments:
Post a Comment