Päikese värv

Avastasin ükspäev seda mustvalget maastikku pildistades, et midagi on teisiti, valesti justkui. Ei olnud see maastik nii mustvalge midagi, kuskilt tungis midagi kollast puude vahelt kaadrisse ja see tundus kuidagi tuttavlik, soe ja meeldiv. Pimedal ajal kipub ju Päikese värv meelest minema... Aga eks lapsedki koolis teavad, et kui Päikest joonistada vaja, siis teeme ikka ta kollase ja muidugi naeratava näoga. Noh naeratava saame ta teha ainult seetõttu, et ta meist nii kaugel on. Mäletan koolist veel, et kui teada sain, et meie Päike on kääbustäht, olin esiotsa päris nördinud. No kuidas, nii tohutult Maakerast suurem ja mingi kääbus? Aga nii ta paraku on, enamus taevas meile vastusiravatest tähtedest on oluliselt meie armsast Päikesest suuremad. Kollane kääbus – ehh peame sellega leppima ja ega armaski on ta ikka ainult tolle vahemaa tõttu, mis meile määratud on. Kui me ringleks kuskil Merkuuri orbiidil, siis oleksime juba ammu küpsed (ehk siis poleks midagi küpsetadagi, meid poleks lihtalt olemas!) Ja seisin ma siis korra selle kollase kääbuse valgusevihus ja imede ime – see soojendas mind. Väljas oli -18 by Celsi aga tema sooja oli selgelt tunda. Kujutad sa pilti, võtab siit 149 miljoni km. tagant mind soojendada. Suured tänud talle igaljuhul. Aga pilte panin siia ka kaugetest maadest, sest saate isegi aru, Päike on meil ikka üks, kust otsast ei vaataks, me siin Maakerapeal, teate.