Nii uhke lume on maha sadanud, et võtsin üks päev aparaadi kaasa ja sukeldusin uljalt lumelaviinidesse, külastamaks oma suviseid Taanika-radu. No andis ikka sumbata, peab tunnistama. Kogu avanev pilt oli küll muinasjutuliselt eriline, aga siiski üsna kiretult must-valge ja lausa ängistavalt vaikne. Tundsin ennast kui unetu ringikooserdaja, kes miskipärast öösel magada ei saa. Ja mõtlesin juba tea mitmendat korda – miks küll inimesed talveund magada ei võiks? Aga siis jääks ju nii palju asju nägemata. Näiteks seegi kui väljendusrikkad võivad olla puude oksad. Suvel ju varjavad nad osavalt oma iseloomu lehtede taha.
No comments:
Post a Comment