Kui arvate, et olen Taanikale seoses tema uue uhke staatusega selja keeranud, siis te eksite. Muidugi käin seal edasi, võibolla mitte nii tihti, võibolla mitte nii õhinaga nagu varem, aga käin ikka, sealt ju mu parimad hommikused elamused, tuttavad puud ja taimed. Vaatan neid veidi kurbusega, nad oleks kui suletud traataia taha, vangistatud. Egas nad ennegi saanud kuhugi minna, tulla ja minna sain ikka ainult mina, aga nüüd neil ei ole enam vabadust, kasvõi seda mõttelist. Nüüd nad on vangis, eraldatud minust ja teistest inimestest ja nende seltsis viibides ei tunne ma enam seda piiritut rahu ja rõõmu. Aga vähemasti on nüüd avatud ka palmimaja uksed ja nii avastangi ma uusi maailmu, sõlmin uusi tutvusi. Juba esimesel korral märkasin Kängurukäppa, sellist pehmet ja karvast Austraaliast pärit tegelast. Ta õitses väga armsalt, avades oma käpakesed, et tuua nähtavale strateegiliselt tähtsad koha - kuus imekaunist oraanzhikat tolmukat.
No comments:
Post a Comment