Siin on kaks fantastilist pilti, mida mina paraku teinud ei ole. Kahjuks – tuleb mul muidugi öelda. Need moodustised on meist väga kaugel , esimene umbes 8000 valgusaastat ja teine 4000 valgusaastat (mõelda – valgus, mis põrutab ligi 300 000 km sekundis!) ja koosnevad peamiselt ioniseeritud vesinikust, mis nende täht leidis vajalikuks ilmaruumi laiali paisata. Aga kuna ta seda ainet jätkuvalt valgustab, siis saame meiegi neid aastatuhandete tagant näha. Huvitav on asja juures see, et nad on plahvatuse seisundis, nimelt nad paiskuvad laiali umbes 700 km sekundis, kiirus, millest meie raketiehitajad vist undki veel ei näe. Aga vaatan ma neid täna ja vaatan homme, ikka on nad just sellised. Aasta pärast on nad ikka veel sellised! Ons miskit valesti? Kuhu jääb see tohutu 700 km/s? Häda on selles, et nad lihtsalt on nii meeletult suured. Meie jaoks tohutu kiirus muutub seal koha peal väga aeglaseks venimiseks. Kas me ikka kujutame ette kui suur see maailm tegelikult on? Aga kohe homme jätkan huvitava paraleeliga...
No comments:
Post a Comment