Kui ma eile varahommikul Taanikas läbi hämara Võlumetsa sammusin, tundsin ninasõõrmetes pesuehtsat sügise lõhna. See on selline eriline, teate küll, niiskuse ja kõdu lõhn, sambla ja mulla lõhn. Selles ei ole enam ruumi suvisele lõhnaküllusele, kasvavate puulehtede, muru ja lilleõite aroomidele. Võlumets ise asub kohe Rododendronite Kuningriigi taga. Üks tee keerab seal Tigudemaale, teine viib läbi Võlumetsa. Mul pole miskipärast ühtegi pilti sellest paigast. Kas nüüd seepärast, et seal alati hämar on, aga polegi nagu midagi pildistada. Seal on rohkem selline tunne... Muidugi, möödunud sügisel kasvas seal näiteks seenering, selline poolteise meetrise läbimõõduga mulle tundmatutest valgetest seentest täiesti selge ring, aga miskipärast jäi see ülesse võtmata. Eks ta üldiselt ikka vähe kahtlane koht ole, teinekord kostab seal igasugu põnevaid hääli... Vot, seepärast ta Võlumetsa nime kannabki. Aga tollele kinnipüütud lõhnale lisaks annavad ka pardid mõista, et sügis on lähenemas. Kui muidu olid nad kõik eri tiikide peal laiali ja mõned mine tea kus, siis nüüd on Parditiigile kogunenud juba oma 16 parti. Pojad on end nii hästi täis söönud, et raske vanematest eristada. Varsti hakkavad nad oma tiivaharjutusi tegema ja see saab olema üks magus aeg pildistamiseks. Seni aga koguvad nad jõudu ja söövad väsimatult edasi, leiaks ainult mida.
No comments:
Post a Comment