Üks heli, millest koos suve lõpuga ilma jääme, on mesilaste sumin. Selline ärritav-paitav heli, mis loob pildi soojast suvepäevast kuskil heinamaal või aias või kus iganes. Kogu suve on nad väsimatult askeldanud, tassides tarudesse head ja paremat. Isegi kui selle kättesaamine on vajanud turnimist ja ukerdamist lilleõite keerukal maastikul. Siin on pilt mustast pisikese piisoniga sarnanevast mesilasest päevakübaral. Tegelikult on ta surnud. Mesilase eluiga on juba selline lühike, sama pikuke kui meie suvi. Mulle oli aga üllatuseks, et nii paljud neist surevad nö otse tööpostil. Au neile. Töökuselt ei suuda ilmselt jaapanlasedki nendega võistelda.
Aga eelmise päeva õhtul maandus ootamatult meie terassilauale üks eriti vägev isend, nagu mingi mesilaste kuningas. Pikkust oli tal oma 3 cm. (Äkki ema?) Käitus teine aga kuidagi uimaselt ja mulle tundus, et ta on vigastatud. Tegelikult oli ta siia surema tulnud. Ta taarus vähe aega abitult mööda lauda ringi kuni jäigi lõpuks vagusi. Viimane mida ta oma kahe liitsilma ja kolme pisikese lihtsilmaga nägi oli ilmselt minu fotoaparaadi objektiivi lääts. Ehk arvas ta selle mesilaste jumala kõikenägevaks silmaks ja rõõmustas, et pääseb nüüd kindlasti mesilaste paradiisi. Matsin ta põõsa alla.
No comments:
Post a Comment