Pildistasin ühel hommikul Taanikas kuslapuid, mis jäävad sinna Ussimäe lähedale, värava poolt tulles vasakut kätt. Pakkus huvi tema kasteseid õisi, mis just kõige kaunimate hulka ei kuulu (nii tundus mulle sel hetkel), kuidagi aparaadi sisse saada, sest valgus oli paganama hea. Need õied on tal vähe nagu harali ja kuidagi kaootilise väljanägemisega, aga muidugi võib öelda ka, et õrnad ja graatsilised. Vast isegi – aristokraatlikud. Jändan (nagu ikka) fookusega, kui järsku tunnen, et mingi peen daam seisab kuskil minu läheduses. Ega ma ei näinud teda, tundsin ninaga. Selline peen, hurmav, meelierutav parfüüm. Kui ninaga jälgi hakkasin ajama, selgus, et needsamad peenikesed harali õied mõistavad sellist erakordset lõhna tekitada. Vist tundsin taolisi peeneid parfüüme viimati Cannes´is kui õhtusel promenaadil kuldkingsed daamid oma koerakestega mööda jalutasid. Esimese hooga mõtlesin, et siit ma nüüd küll enam ära ei lähe. Vajas pingutust, et end nende lummusest lahti tõmmata. Ja nii ongi mul nüüd heameel teile tutvustada veetlevat suurilmadaami. Mu daamid ja härrad – väänduv kuslapuu!
No comments:
Post a Comment