Sügis sõidab täiega sisse, midagi pole teha. Ikka rohkem ja rohkem tuleb tema märke sellele armsale maastikule, mida olen harjunud jälgima ja uurima. Loodus on veidi väsinud olemisega, seda märkad kohe kui oma tuttavate puude vahelt läbi jalutad. Juba leian seal kollakaid lehti, lõhnad pole enam suviselt lopsakad, ja ka pardid ilmutavad ärevuse märke, tehes oma lendamisharjutusi aina tihedamini. Aga mu kallis kaasa suutis üllatad nii mind kui ennast, saades sellise kena pildi – on see ju kokkuvõte suvest, kõigi nende taimede suviste tegemiste Grand Final, lõpptulemus, mida olemegi ju oodanud ja lootnud. Seemned! Siin paunakeses on selle taime seemned, tema olemise mõte, tema suvise kasvu ja arengu super-tulemus. Kas pole suurepärane seda tulemust näha?! See ongi ju elu jätkumine, tema ja teiste taimede ja meie kõigi tee, mida meil tuleb käia mingi kummalise stsenaariumi järgi, mida me veel lõpuni lugeda ei suuda. Loodus on niimoodi tahtnud, on meid hoidnud ja juhendanud ja meil tuleb olla tänulik Maale ja Päikesele ja Kuule ja ka nendele lugematutele tähtedele, kes kõik moodustavad seal taevas meie perekonna – see on meie family, tahame seda või mitte... Me elame ju siin ja praegu!
No comments:
Post a Comment