Müürivahe

Kui tuled Taanikasse peateed pidi, oled läbinud hämara Võlumetsa, möödunud Väikesest Tiigist, mis lebab Alpide jalamil ja Iiriste Tantsulavast, siis jõuadki Suurele Ristmikule. Paremat kätt algab siin vana paekivist müür, umbes 70 - 80 m. pikk ja vast kaks kõrge. Ta on veidi lagunenud, kohati samblasse kasvanud, kivid on pragunenud ja mustaks tõmbunud, aga just seepärast näebki ta äge välja. Siin kasvab tihedalt igasugu eriilmelisi taimi, millede vahelt kulgeb väike teerada paralleelselt müüriga. See ongi Müürivahe, parajalt eraldatud, parajalt metsik ja väga hubane - täitsa omaette maailm, nagu aed aias. Ka üksik pink on siin alati ootamas vana kase all. Selle lähedal elab muide üks põldhiir, sain temaga alles mõni nädal tagasi tuttavaks. Kõikide nende erinevate lillede, põõsaste, ronivate ja väänduvate nimed pole mul küll selgeks saanud, aga mõned kõlavad päris põnevalt. Noh, näiteks: Villane Nõianõges, Must Lumeroos, Hall Kuningakepp ja minu arust eriti äge – Hunnitu Vaak! Liblikad muide armastavad väga Vesikanepit, aga ma ei usu, et neid narkomaanias peaks süüdistama.