Katedraal

Arvasin tõesti, et midagi uut ja üllatavat enam Taanikas avastada pole. Olin ju palju aastaid siin ringi käinud, iga puu, iga põõsas oli tuttav. Aga näe, ikkagi tegin avastuse – ja veel millise! Jäin ükspäev silmitsema väikest pärnasalu Jõeäärsetel Maadel. Puud kasvasid tihadalt üksteise kõrval ringis, alumised oksad ulatumas maani. Nii moodustus tihe roheline müür, kus ei paistnud mingit läbipääsu. Ja järsku tekkis küsimus – mis seal sees on? Huvitav, et varem polnud selline mõte pähe tulnud. Ja niimoodi ma ta siis avastasin – Katedraali.

Sissepääsu ei leidnud kohe, kõndisin oma pool ringi ära, enne kui olin kitsa mustava ava ees. Astusin sisse. Üllatuseks oli seal ruumikas, kõrge ja veidi hämar sammassaal nagu mingi koobas, kuhu vaid üksikud päikesekiired suutsid tungida. Kui vaatasin neid puid, mis hoidsid üleval tihedat rohelistest lehtedest lage oli mul hoobilt selge, mida see meenutas – Sagrada Familia, Gaudi grandioosne projekt Barcelonas! Sarnasus oli hämmastav. Teada ju, et loodus oli Gaudi inspiratsiooni allikaks. Ta jäljendas loodust, kasutas hulgaliselt loodusest võetud motiive ja detaile kõigi oma tööde juures.

Sagrada Familia ehitamisega nähakse vaeva juba üle 100 aasta, siin oli loodus selle valmis meisterdanud hulga rutem, ilma jooniste, kraanade, sponsorite ja inseneridearmeeta. Sügavalt uskliku mehena projekteeris Antoni Gaudi oma kiriku kindlasti jumala kiituseks, aga ilmselt ikka ka looduse ülistuseks. Või on need järsku sünonüümid?

Olin seda paika juba kolm aastat tagasi pildistanud teletornist, aga vot ei mõistnud sisse vaadata. Või oli siis veel liiga vara, lihtsalt tee sinna polnud veel minu jaoks avanenud.